Peavalu olemus ja tekkepõhjused

Peavalu on valu, mis paikneb pea-, näo- või kaelapiirkonnas. Peavalud jaotuvad  tekkepõhjuste järgi. Suuremalt liigitatakse peavalusid primaarseteks ja sekundaarseteks peavaludeks. Sekundaarsed peavalud on tingitud mõnest muust haigusest ning neid ravitakse koos neid põhjustanud haigusega terviklikult, kuid primaarsed peavalud on esmased.   Peavalu võib esile kutsuda või tekitada alkohol, eriti punane vein, stress, halva  kehaasendi tõttu tekkinud lihaspinge, unepuudus, ebaregulaarne toitumine ning töö arvutis.

Primaarsed peavalud

Kõige levinum primaarne peavalutüüp on pingepeavalu, mida esineb ligi 89% elanikkonnast. Sagedamini meelekohtades, aga ka teistes pea piirkondades ning koguni terves peas esinev valu on suruv ja pigistav. Tihedaste primaarsete peavalude ravi soovitatakse alustada paratsetamooli või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega, kuid sagedane erinevate kombinatsioonidega ravimite tarvitamine suurendab oluliselt peavalude krooniliseks muutumise riski. Primaarsete peavalude alla kuulub ka kolmiknärvi autonoomne tsefalalgia nagu ka kobarpeavalu ja paroksüsmaalne hemikrania. Peavalude krooniliste vormide ravi ei piirdu ainult valuvaigistite tarvitamisega vaid oluline osa on ka füsioteraapial. Kõige enam kasutatakse pingetüüpi peavalude leevendamiseks erinevaid füsioterapeutilisi võtteid nagu näiteks terapeutiline võimlemine, liigeste mobiliseerimine ja punktsioon.

Migreen

Migreen jaguneb auraga ning aurata migreeniks. Auraga migreen ehk klassikaline migreen on korduv peavalu, mis tekib auraks nimetavate sensoorsete häirete järel või samal ajal. See migreeni vorm võib tekitada nägemishäireid, valgus- ja mürakartus ning kipitustunne kätes või näos. Samuti on sage oksendamine, kõhuvalu ning väsimus. See on sagedaseim neuroloogiline patoloogia, mis esineb 18%-il naistest ja 8%-il meestest.

Migreen on Maailma Terviseorganisatsiooni poolt esile toodud suuremat mõju avaldavate haiguste hulka, seda eriti naistel. Valu erineb pingepeavalu omast – see on sagedam ning pulseeriv või isegi “tuksuv” ning enamasti valutab üks peapool. Migreeni on kõige lihtsam kontrolli all hoida ravimite abil. Küll aga leidub inimesi, kes neid tarbida ei soovi kõrvalmõjude, raseduse, imetamise või vastunäidustuste pärast, mis on seotud müokardi häirete või astmaga. Sellepärast ongi alternatiivraviks manuaalne teraapia –  olgu selleks massaaž, füsioteraapia või kiropraktika. Need eelnevalt mainitud manuaalse teraapia vormid võivad olla migreeni profülaktilises ravis sama tõhusad kui propranolol või topiramaat.

Samuti mängib olulist rolli regulaarne füüsiline aktiivsus, mis on seotud migreenihoogude sageduse langusega.

Füsioteraapia peavalu korral

Lääne kultuurides on levinumaks manuaalteraapiaks massaaž, müofastsiaalne vabastamine ja passiivsed lihasvenitused. Kaasaegne füsioteraapia keskendub taastusravile ja dünaamilisele võimlemisele, samal ajal kui manuaalne ravi rõhutab posturaalseid korrektsioone, pehmete kudede tööd, venitusi, aktiivseid ja passiivseid mobiliseerimis- ja manipuleerimistehnikaid.

Massaaži defineeritakse kui pehme koe teadlikku manipuleerimist terapeutilistel eesmärkidel ning sellel on palju migreeni puhul positiivset efekti omavat põhjust. Massaaž vähendab sümpaatilise närvisüsteemi erutust ja ka muid füsioloogilisi stressireaktsioone, mis võivad migreenihooge esile kutsuda. Lisaks omab massaaž efekti substants P ja serotoniini tasemele, mis võib soodustada kontrolli migreeni üle, mõjutades valumehhanisme. Nimelt võib vähene sügav uni tingida substants P taseme tõusu ning lisaks teised kaasuvad neuroendokriinsed muutused, mis on valumehhanismidega ning migreeni episoodi vallandamisega seotud.

Aeroobse iseloomuga treeningu täpsed füsioloogilised mehhanismid migreeni mõjutamisel ei ole teada, kuid on tuvastatud, et aeroobne treening võib optimeerida mitmete migreeni patogeneesiga seotud neuropeptiidide, neurotransmitterite ja hormoonide taset, aktiveerida endokannabinoidsüsteemi ning endogeenset opioidsüsteemi, stimuleerida lämmistikoksiidi sünteesi ning parandada angiogeneesi ja ajuverevoolu.

P.Torelli jt. (2004) viisid läbi uuringu, mille käigus uuriti pingepeavalu patsientide ravi efektiivsust füsioteraapiaga ning ilma füsioteraapiata. Iga patsient sooritas individuaalse teraapia kaks korda nädalas 4 järjestikust nädalat ning seejärel harjutusi väikestes gruppides 4 nädalat (4-6 patsienti grupis). Samuti said patsiendid massaaži, rahuliku venituse ning kodused harjutused, mis olid suunatud õla, kaela ja perikraniaalsete lihaste tugevdamiseks. Välditi passiivseid ravimeetodeid nagu näiteks krüoteraapia, ultraheli ning TENS. Suur osa teraapiast koosnes  ka patsientide õpetamisest, kuidas vältida igat võimalikku valu tekkepõhjust, kontrollides oma skeletilihassüsteemi. Uuringu tulemustes kajastus silmnähtav erinevus peavalu esinemise osas füsioteraapia rakendamisel patsientidele. Peavalu päevade arv langes üle 50% ehk märgatavalt.

Lawler jt. (2006) teostasid uuringu, kus määrati 26 täiskasvanud migreeni patsienti kahte erinevasse gruppi- kontrollgrupp ning massaažiteraapia grupp, mõlemas grupis oli 13 inimest.  Massaažigrupi uuritavatele teostati kaks 30-minutilist massaažiteraapiat nädalas 5 nädala jooksul. Tulemustest selgus, et massaažigrupis olnud patsientidel esines rohkem valuvabasid päevi, vähem migreeniga seotud sümptomeid ning neil oli madalam ärevustase. Kuigi massaažigrupis esines uuringu ajal migreeniepisoode, siis hinnati neid kergemateks, uuritavad tarbisid vähem analgeetikume ning neil oli pikem ja kvaliteetsem uni.

Kiropraktilist lülisamba manipulatsiooni defineeritakse kui passiivset manuaalset manöövrit, mille käigus sooritatakse järske, väikese amplituudiga tõukeid, eesmärgiga viia lülisamba lüli 3-liigeseline kompleks üle füsioloogilise liikuvusulatuse, ületamata anatoomilise terviklikkuse piiri, et likvideerida vertebraalsed subluksatsioonid. Mitmed kliinilised vaatlused toetavad vastuolulist teooriat, et migreeni võivad süvendada või isegi tekitada häired lülisamba kaelapiirkonnas, kiropraktika kasutamine migreeni ravis lähtubki hüpoteesist, et häired lülisamba kaela piirkonnas on haigusega seotud. Mitmed uuringud ning  aga tõestasid, et neid kahte manuaalset teraapiat koos rakendades on tulemused vägagi positiivsed.

Olulised mõtted

• Migreeni on võimalik kontrolli all hoida küll ravimitega, kuid manuaalne teraapia on samuti oluline.
• Kiropraktilise lülisamba manipulatsiooni rakendamine migreeni korral lähtub hüpoteesist, et lülisamba kaela piirkonnas olevad häired on seotud haigusega.
• Ligikaudu 89% inimkonnast kogeb pingepeavalusid. Teadmata nende peavalude sümptomaatikat, tarbuvad inimesed kombineeritult ravimeid tegelikku probleemi eirates ning tulemuseks on krooniline peavalu.

Külasta füsioterapeuti

Füsioterapeut oskab sind aidata, leides valule põhjuse läbi sinu kaebuste ja testide põhjal. Väga tihti võib põhjus leiduda kukla ja turja lähedal asuvates lihastes. Abi võib saada näiteks massaažist, võimlemisest, dry-needlingust, mis aitavad vabastada pinges trigger-punktid.

Soovitused peavalude ennetamiseks:

• Liigu palju värskes õhus.
• Tarbi piisavalt vett.
• Võimle/treeni oma keha.
• Maga piisavalt.
• Kontrolli üle oma tööasendid (sh sundasendid).
• Anna ajule puhkust (nt vähem ekraaniaega päevas).
• Lõõgasta oma keha (massaaž, vann jm).
• Vaata kriitilise pilguga üle ka oma menüü, vajadusel võta ühendust toitumisspetsialistiga (nt liiga palju suhkrut, gluteeni või laktoosi sisaldavaid toiduaineid)